Soome Talvesõda ja Eesti

Soome Talvesõda ja Eesti 2

eelmine (Soome Talvesõda ja Eesti 1)

Veelgi suuremaid arusaamatusi tekitasid aga Eesti baasidest õhku tõusvad Nõukogude lennukid, mis pommitasid Lõuna- ja Lääne Soomet, samuti Eesti sadamates peatuvad Nõukogude laevad. 26. detsembril esitati Eesti valitsusele sellekohane protest. Nimelt väitsid soomlased - sellele juhiti tähelepanu ka välisajakirjanduses -, et Eesti - Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakti atikkel I kohaselt kohustusid lepinguosalised andma üksteisele igasugust abi, kaasa arvatud sõjalist, otsese kallaletungi või kallaletungi ähvarduse tekkimise korral ükskõik missuguse Euroopa suurriigi poolt. Kuna aga Soome puhul polnud tegemist suurriigiga, siis leiti, et Eesti territooriumil asuvate baaside kasutamine Nõukogude Liidu poolt on leppegavastuolus ning lubamatu.

Eesti lükkas Soome protesti tagasi väitega, et Soome ja Nõukogude Liidu vahel ei ole juriidilist sõda. Tuginedes Hiina pretsedendile väitis välisminister Piip, et Hiinalt renditud maa-alal Port Arturis jm. ehitati kindlusi ning kasutati neid sõjalisteks aktsioonideks nii agressiooniks kui kaitseks Hiina erapooletust rikkumata. Veel omapärasema seletuse Soome - Eesti vahekordi käsitledes andis Eesti saadik Kaunases Jaan Lattik, kes väitis leedulastele, et Eesti hoiab baasides kinni suure hulga Nõukogude vägesid, kes muidu oleksid saadetud rindele Soome vastu sõdima ning soomlased peaksid seepärast Eestile tänulikud olema.

Nõukogude lennurünnakuid Soome püüdsid Eesti välissaadikud välisministeeriumist saadud instruktsioonide kohaselt eitada. Eesti valitsus kartis, et Kreml võib esitada uusi ja raskemaid nõudmisi. Informatsiooni Soomest usuti aga välismaal rohkem, Tegeliku olukorra varjamisel olid negatiivsed tagajärjed, sest see langes ühte Nõukogude Liidu propagandaga, mis rõhutas baaside lepingu vabatahtlikku iseloomu ja lojaalset täitmist mõlema lepinguosalise poolt. Sellega loodi maailma avalikkusele mulje, nagu oleksid Balti riigid tõepoolest vabatahtlikult, välise surve ja ähvarduseta sõlminud Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise lepingud.

Nagu omamoodi vastuseks Eesti noodile pommitasid kaks Soome lennukit 27. detsembril Vaindloo saar. Kahjustada sai saarel asuv tuletorn.

Ühenduses Vaindloo pommitamisega esitas Eesti valitsus Soomele protestinoodi Eesti territooriumi puutumatuse rikkumise pärast. Veidi hiljem teatas välisminister Tanner eraviisiliselt saadik Warmale, et Soome sõjaväelastel oli juhtunud eksitus.

Soome saadik Paavo Hynninen esitas 29. detsembril uue noodi Eesti neutraliteedi küsimuses. Selles toodi näiteid Eesti suhtumist, kui küsimus puutus Poolasse, ehkki olukord oli vormiliselt samasugune. Noodis märgiti, et Rahvasteliidu liikmesriigina ja täiskogu resolutsiooni kohaselt peaks Eesti toetama Soomet ja hoiduma toetamast Nõukogude Liitu.

Soome protestid ja välisriikide ajakirjandus sundisid välisministrit Piipu paluma saadikul August Reil Moskvas selgitada kuivõrd õigustatud on Eesti baaside kasutamine rünnakuteks kolmanda riigi vastu, kes ei ole pakti art, I ettenähtud suurriik. Piibu apellatsioonil ei olnud mingeid tulemusi. Ent teatud tähtsus sel sammul siiski oli. Eesti võis nüüd väita, et ta on erapooletuse kaitseks samme astunud ning Nõukogude Liit Eesti erapooletust ei austa, on see paratamatus.

Nõukogude Liidu kallaletung Soomele leidis üldist hukkamõistmist kogu maailmas. Ka Eestis leiti, et Soomel on täielik õigus kaitsta oma iseseisvust ja territoriaalset puutumatust. Seepärast püüti Soomet vaikselt aidata, niipalju kui see võimalik oli.

Soomlastele soovisid appi minna vabatahtlikud paljudest riikidest. Talvesõja algul moodustati nendest internatsionaalne brigaad "Sisu", mis koosnes 26 rahvuse esindajatest. Nende seas oli ka 60 eestlast, kes aga olid elanud Soomes juba enne Talvesõja puhkemist. Sõjategevusest osavõtmiseni need eesti vabatahtlikud ei jõudnud, sest terve internatsionaalne "Sisu" oli kogu sõja kestel väljaõppel.

Küsimusele, kui palju mehi läks Eestist Talvesõtta, on raske vastata. Et Eesti oli liidus Nõukogude Liiduga, oli vabatahtlike minek Soome väga riskantne ja seda mõisteti ühtviisi nii Tallinnas kui Helsingis. Seepärast on vabatahtlike kohta käivat informatsiooni napilt.

Esimesed kaluripaadid eesti vabatahtlikega sõitsid Loksa piirkonnast välja juba detsembri algul. Detsembri lõpus meri külmus. Suusaretk oli ohtlik ja nii mõnedki leidsid endale külma haua. Kohalejõudnutele anti enne rindele minekut Soome dokumendid. Eestist Soome läinud vabatahtlike arv määramiseks, on meil kasutada BBC ja UPI teated, milles kindral Laidoneri ütlusele tuginedes väidetakse, et Soomes võitles 2000 eesti vabatahtlikku. Mõlemad teated kuulutas Eesti valitsus valeks. Olid need ju äärmiselt kahjulikud Eesti neutraliteedile. Eeltoodule pakub lisa Eesti Kaunase saadiku Lattiku ütlus Läti saadikule V. Sipolsile 29. märtsil 1940, et Soome sõjas osales 2000 - 3000 eestlast. Ilmselt on see arv liialdatud. Tõepärasem tundub olevat Warma ütlus A. Pakkaslahtile, et Soomes oli 1000 eesti vabatahtlikku, kellest 300 olid saabunud aurikuga "Kassari". Vabatahtlike arvelevõtmiseks oli Soome armee kindralstaabist Eesti sõjaväelise esindaja major Aksel Kristjani juurde saadetud Soome ohvitser. Seega oli arvepidamine olemas ja Eesti saadik pidi vabatahtlike arvu teadma.

Vabatahtlike Soome minek valmistas Eesti valitsusele teatud ebameeldivusi. Pahanduse tekitas Tallinna Merekindluse sõdurite deserteerumine üle jää Soome. Nõukogude Liit esitas süüdistuse, et teatud ringkonnad orgariseerivad sõdurite Soome minekut ja Eesti valitsus ei püüa seda takistada. 10. veebruaril 1940 andis saadik Rei Molotovile aru Soome armees olevatest eesti vabatahtlikest.

Eesti vabatahtlike Soome siirdumise taga seisid ilmselt admiral Johan Pitka ja tema ärimehest poeg Andreas, kes külastasid oktoobris 1939 Soomet eesmärgil organiseerida eestlaste Soome siirdumist ning võimaluse korral koondada nad erilisse eesti üksusesse, kes sõja puhkedes asub koos Soome armeega välja Nõukogude Liidu vastu.

Vabatahtlikele lisaks on teateid ka ühest relvasaadetisest. Nimelt oli eesti ärimees Boris Linde Soome saatmiseks valmis seadnud 5 suurtükki, 4248 mürsku ja 2151 lennukipommi. Linde oli president Pätsi hea sõber ja eraviisiline nõuandja. Teda kasutati mitmesuguste tehingute läbiviimiseks, kus asjaajamine seaduslike organite kaudu ei olnud võimalik. On tõenäoline, et relvasaadetise taga seisis president Päts isiklikult.

Nõukogude - Soome konflikt oli 1940. aasta alguseks arenenud olukorrani, mida oli raske päästa. Soome seisis alternatiivi ees: taotleda rahu või saada kiiresti tõhusat välisabi.

Jaanuari algul saadeti Soome Välisministeeriumi ja Sõjavägede Staabi ülesandel Eestisse keeleteadlane professor Lauri Kettunen. Viimase ülesandeks oli selgitada välja, kas Eesti võiks olla rahusobitaja ning missugused oleksid Eesti sõttaastumise võimalused. Tagasiteel Stockholmis peatudes teatas Kettunen Eesti saatkonna pressiatašeele Karl Astile, et "Soome ei oota Eesti kohest sõtta astumist, aga loodab, kui sündmused muutuvad, siis õiget silmapilku mööda ei lasta". Oma mälestustes räägib Kettunen vestlusest Hans Kruusiga Tartust, millest jäänud mulje, et sõjavägi ja Kaitseliit, eeldades valitsuse vastuseisu, olid valmis äkkrünnakuga venelased baasidest välja lööma.

Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid sõjalist sekkumist Talvesõtta ning valmistusid saatma ekspeditsioonivägesid. Lääneriigid olid huvitatud tugeva sõjarinde organiseerimisest Põhja-Euroopas, mis raskendaks Saksamaa abistamist Nõukogude Liidu poolt ja takistaks Saksamaad Rootsi toorainet kasutamast. Sedamööda, kuidas kontretiseerusid Soome abistamise plaanid, sooviti kasutada Eestit ja teisi Balti riike lisalöögijõuna Nõukogude Liidu vastu ajal, kui Soomes maabuvad Inglise-Prantsuse ekspeditsiooniväed. Sellest annab ilmekalt tunnistust jaanuaris 1940 Eesti saadiku Warma ja Soome ministrie Uuno Hannula ja Urho Toivola vahel toimunud vestlus, mille arutluse objektiks oli küsimus Eesti sõttaastumisest. Ministrid leidsid, et "Eestil tuleb kannatlikult ja rahulikult ära oodata kaasalöömiseks sobiv aeg. See tuleb ja siis tuleks täie hooga ja otsustuvusega venelased Eestist minema kihutada". Ministritel polnud aga erilist usku Eesti juhtide algatusvõimesse ega keevasse rahvuslusse. "Liiga mugavad ja venelastega liiga harjunud," arvas Toivola, "kuid eesti rahva terve instinkt on see, mis õigek ajal toimib õigesti."

Mis oleks juhtunud, kui liitlased tõesti Soome pinnal Nõukogude Liidu vastu oleksid sõdinud ja Eesti sellesse sõtta sekkunud? Kas Teise maailmasõja edasine käik oleks toimunud samal kujul?

Peaoht Nõukogude Liidule tuli momendil ikkagi Saksamaalt. Seepärast oli vaja lääneliitlastega konflikti vältida, mida Stalin suurepäraselt mõistis. Siit leiame vastuse küsimusele, miks Nõukogude Liit sõlmis Soomega rahu hetkel, kui vastupanu Karjala kannasel oli peaaegu murtud.

12. märtsil 1940 sõlmiti Moskva rahu, mis lõpetas 105 päeva kestnud sõja. Soome strateegilisele asendile oli sellega antud hävitav löök. Rahuleping röövis Soomelt julgeoleku ja tõukas hiljem maa Jätkusõtta.

Talvesõda näitas ilmekalt, et Soome ja Baltimaade koostöö kriisiolukordades võinuks Läänemere idakallastel luua teistsugused võimalused võrreldes toimunuga.
Statistika 22.5.2018 19:07:22
Online: 14
WebShark 2004 - 2018
Pistik | LondonTown | BMW M3 | SuseLinux | Uusveeb | FirefoxInfo | SkateMag.ee | Spordihai.ee
Emol | Emol Planet | Ex/treme | Vormel-1 | Ralli | Jalgpall | Tihend | Silver | Sünnipäeva luuletused Sporditurg.ee | WordPressi kodulehe tegemine | BZB Cabin and sauna