Tuumapommist
Tuumapommid Teises maailmasõjas
- Teine maailmasõda
- Jutud
- Artiklid
- Tuumapommist
- Tuumapommid Teises maailmasõjas
"Little Boy" ja "Fat Man"Suurimat edu saavutasid aatomipommi loomisel inglased. Birminghami ülikooli professorid Peierls ja Frish esitasid pommi valmistamise põhimõtted ning tegid ka vastavad arvutused, kuid siis selgus, et Inglismaal ei ole projekti lõpetamiseks piisavalt vahendeid. Seepärast otsustati jätkata tööd USA-s.
Tuumarelva hakati looma Teise maailmasõja ajal USA-s, kuhu oli emigreerunud suur osa maailma tippfüüsikuid. Tuumaenergia, samuti põhimõtteline võimalus tekitada tuumade lõhustumisel plahvatuslik ahelreaktsioon, avastati alles vahetult enne sõda. Selgus ka, et selleks sobivaid aatomituumi pole just palju. Üks nendest on uraani isotoop U-235, mida aga looduslikus uraanis on ülimalt vähe – keskmiselt ainult üks aatom 140 uraani isotoobi U-238 kohta. Kergema isotoobi eraldamine on aga ülimalt kallis ja keeruline. Esimese uraanipommi tegemiseks vajaliku, umbes 25 kilogrammi uraani tootmine võttis aega ligi kolm aastat. Kui tuumareaktori saab põhimõtteliselt tööle panna ka looduslikul uraanil, kus lõhustuvat isotoopi on ainult 0,7 protsenti, siis pommiuraanis peab U-235 osa olema üle 90 protsendi.
Teine oluline tuumamaterjal on plutooniumi isotoop Pu-239, mida aga looduses ei leidu ja saab toota ainult tuumareaktoris. Nii pandi ka USA-s tuumarelva väljatöötamise ehk nn Manhattani projekti raames 1942. aastal tööle salajane tuumareaktor, mis hakkas valmistama pommiplutooniumi.
Tuumapommi valmistamine tundub lihtne, sest ahelreaktsiooni käivitamiseks tuleb kokku saada teatav minimaalne kogus ehk kriitiline mass ainet. Omades seda vajalikul hulgal, tuleb tuumapommi osad hoida teineteisest lahus, kusjuures kummagi tüki mass peab olema kriitilisest väiksem. Kui need siis vajalikul hetkel kokku viia, tekibki plahvatuslik ahelreaktsioon. Nii tehti esimeses uraanipommis.
Plutooniumi korral ei saa aga sama moodust rakendada, sest seal käivitub reaktsioon juba teise plutooniumitüki liikumise käigus, mistõttu osa plutooniumist saastub, enne kui õige ahelreaktsioon jõuab käivituda. Seepärast mõeldi plutooniumi jaoks välja teine ja hoopis tõhusam võimalus – sissepoole suunatud plahvatus. See on kasulik ka tuumaaine kokkuhoiu mõttes, sest tuumaaine kokkusurumisel selle tihedus suureneb, mistõttu plahvatuseks vajalik kriitiline mass väheneb. Tänapäeval kasutatakse tuumade lõhustumisel töötavates pommides peaaegu eranditult viimast meetodit.
Esmakordselt katsetati uudset, sissepoole suunatud plahvatusega plutooniumipommi 16. juulil 1945. Kahjuks leidis tuumapomm ka sõjalist rakendust, olgugi et selleks praktilist vajadust enam ei olnud.
Ameerika Ühendriikidesse koondusid maailma juhtivad tuumafüüsikud ning käivitus projekt "Manhattan", mille kogumaksumus oli 1,4 miljardit dollarit. Projekti juhtis J. Robert Oppenheimer. 16. juulil 1945. aastal katsetatigi New Mexico osariigis Alamagordo kõrbes uut pommi. Enne katsetust ei teadnud keegi, millega see lõppeda võib. Kuid kõik läks enam-vähem nii, nagu näitasid arvutused. Pomm lõhkes ning USA-st sai hirmsa relva omanik. Kohe otsustati seda ka sõjas kasutada. Hiroshima linna hävitas pomm "Little Boy" (väike poiss),mille võimsus vastas 13 kilotonnile (13 000 tonnile) lõhkeainele. Nagasakile põhjustas hävingu aga 22 kilotonnine "Fat Man" (paks mees). nagasakile sai saatuslikuks hea ilm, sest esialgu plaaniti visata pomm Kokura linnale. Seal olid aga ilmastikutingimused lendamiseks viletsad, seepärast otsustatigi hävitada Nagasaki.
TuumaseenStatistika 20.4.2024 12:34:23
Online: 15
UusWeb.ee 2004 - 2024