Normandia dessant

6. juuni 1944. aastal, päev, mil liitlasväed tungisid Saksamaa poolt okupeeritud Euroopasse, avades sellega teise rinde, oli tunnistajaks ühele kõigi aegade suurejoonelisemale meredessandile. Ülima täpsusega kavandatud ja hästi sõjatehnika ning muuga varustatud dessandi edu või ebaedu sõltus siiski nende meeste vaprusest, kes kuulipildujate ja suurtükkide marutule all pidid dessantalused maha jätma ja läbi vee rannale rühkima. Kuigi kokkuvõttes lõppes kõik triumfiga, häirisid võitjaid tagasilöögid ja küllalt suured kaotused.

Suurbritannia sõjaaegne peaminister Winston Churchill oli ilmselt kaua kõhkluste küüsis, kui ta hakkas kavandama operatsiooni Overlord ehk liitlasvägede invasiooni Lääne-Euroopasse 1944. aastaks. Esimene suur meredessant, mille korraldamise eest ta võitles, toimus Gallipolis Esimese maailmasõja ajal ning see lõppes hävitava lüüasaamisega. Ka paljud teised hilisemad katsed kombata Hitleri rannakindlustuste tugevust nagu näiteks Dieppe -is, olid samuti lõppenud verise kaotusega.

Otsus tungida Euroopasse üle La Manche -i väina langetati ajavahemikus 15.-25. mai 1943, kui Churchill kohtus USA president Roosveltiga Washingtonis. Planeerimist alustati otsekohe ja algselt valiti dessandi toimumise ajaks mai 1944. USA väed toimetati Suurbritanniasse ja algas intensiivne väljaõpe. Et Saksa luuret eksiteele viia, alustati pettemanöövrit koondnimetusega Bodyguard, mille käigus püstitati mitmesuguseid makette ning levitada valeinformatsiooni. Kõik see toimus nii hästi, et isegi invasiooni päeval ootasid Hitler ja tema staap pearünnakut Calais -i väina suunast ning ei saatnud seetõttu kohe abijõude Normandiasse.

Hitleri Atlandi vall kujutas võimalikule sissetungijale tõsist 2600 kilomeetri pikkust takistust, mis ulatus Põhjamerest Hispaania piirini. 1940. aastast saadik oli kogu Prantsusmaa rannik täis pikitud tugevaid betoonpunkreid. 1943. aastal valati üheainsa kuu jooksul Atlandi valli rajatistesse 760 000 kuupmeetrit betooni, aga keskmiselt oli see näitaja kuni aprillini 1944. aastal 200 000 kuupmeetrit. 1943. aastal võttis Atlandi valli juhtimise üle feldmarssal Erwin Rommel ja tema suunas jõupingutused invasioonijõudude peatamiseks juba rannal, lastes sinna paigutada üle kuue miljoni miini, millest paljud polnud peidetud liiva alla, vaid asusid puupostide otsas vees, et uputada dessantaluseid. Liivale paigutati tuhendeid nn. siile - suuri terasvarbadest kokku keevitatud tankitõkkeid.

Pärast halvast ilmast põhjustatud viivitust olid liitlaste dessantväed 6. juunil 1944 lähtepositsioonil. 4000 laevast koosneva armaadaga läks merele 176 000 meest. Maabumiseks valitud piirkond oli Normandias Cotentini poolsaarest ida pool. Viis maabumiseks valitud rannalõiku said koodnimetused Utah, Omaha, Gold, Juno ja Sword. Briti ja Rahvaste Ühenduse vägede vastas seisis Saksa 7. armee. Liitlasvägede ülemjuhataja oli USA kindral Eisenhower, Briti kindral Montgomery aga juhatas maajõudusid.

Meredessandile eelnes langevarjurite maabumine vaenlase kaitseliinide taga ja massiivne ettevalmistustuli liitlaste lennukitelt ja laevadelt. Suur osa sellest läks Saksa rannakindlustest üle ning see ebaõnnestumine andis end kõige rohkem tunda lõigul Omaha. Ameeriklaste maabumine Omaha -l kujunes katastroofiks, kus enne öö saabumist sai surma üle 3000 sõduri. Lõigul Gold, kus ründasid inglased, kaotati mitu tuhat meest. Kanadalased, kes ründasid lõigul Juno, kaotasid umbes tuhat meest. Lõigul Sword kaotati umbes tuhat meest. Lõigul Utah kaotasid ameeriklased vähem mehi, kui nad olid laotanud lõigus Omaha.

Päeva lõpuks olid liitlasväed maabunud ja sakslaste vihastest vasturünnakutest hoolimata täis kindlat tahet sinna ka jääda. Liitlased olid eelmistest dessantidest Dieppe -is, Põhja-Aafrikas ja Itaalias õppust võtnud ja korraldustöö põhjalikult teinud. Järgnevatel päevadel saadeti maale üha rohkem ja rohkem mehi ning sõjavarustust ja liitlaste jõud aina suurenesid. Järgmiseks proovikiviks neile pidi olema ülesanne murda tugialalt välja kaugemale.

Statistika 16.4.2024 07:43:12

Online: 6

UusWeb.ee 2004 - 2024