Charles de Gaulle

Charles de Gaulle oli Prantsuse kindral, riigimees ja poliitik, kes tõusis Teise maailmasõja ajal Prantsuse vastupanu üheks tähtsamaks sümboliks. Pärast Prantsusmaa langemist 1940. aastal keeldus ta Saksamaale alistumist tunnistamast ning asus Londonist juhtima Vaba Prantsusmaa liikumist. Hiljem sai temast sõjajärgse Prantsusmaa üks mõjukamaid poliitikuid ning Prantsuse Viienda Vabariigi esimene president.

Noorus ja sõjaväeline karjäär

Charles André Joseph Marie de Gaulle sündis 22. novembril 1890 Prantsusmaal Lille'is katoliiklikus ja patriootlikus perekonnas. Ta valis noorena sõjaväelase elukutse ning õppis mainekas Saint-Cyri sõjaväeakadeemias.

Esimese maailmasõja ajal võitles de Gaulle Prantsuse armees ning sai korduvalt haavata. 1916. aastal Verduni lahingus langes ta sakslaste kätte vangi. De Gaulle üritas sõjavangist mitu korda põgeneda, kuid ükski katse ei õnnestunud ning ta jäi vangistusse kuni sõja lõpuni.

Sõdadevahelisel perioodil jätkas de Gaulle teenistust Prantsuse armees. Ta kirjutas sõjandusalaseid teoseid ning pooldas liikuvate ja tugevate soomusüksuste laialdasemat kasutamist. Tema ideed ei leidnud Prantsuse sõjaväe juhtkonnas siiski piisavalt toetust.

Prantsusmaa langemine

10. mail 1940 alustas Saksamaa suurt pealetungi Prantsusmaa ja Beneluxi riikide vastu. De Gaulle juhtis lahingutes Prantsuse soomusüksusi ning saavutas ühe vähestest Prantsuse vägede kohalikest edusammudest sakslaste vastu. Sama aasta juunis ülendati ta brigaadikindraliks ning temast sai Prantsusmaa valitsuse sõjaministeeriumi asekantsler.

Prantsusmaa sõjaline olukord halvenes kiiresti. Kui marssal Philippe Pétaini juhitud uus valitsus otsustas Saksamaalt vaherahu paluda, oli de Gaulle sellele kategooriliselt vastu. Ta lahkus Prantsusmaalt ja saabus 17. juunil 1940 Londonisse.

18. juuni üleskutse ja Vaba Prantsusmaa

18. juunil 1940 esines de Gaulle Londonist BBC raadio kaudu kuulsa üleskutsega, milles kutsus prantslasi üles võitlust Saksamaa vastu jätkama. Kuigi seda kõnet kuulis tol hetkel suhteliselt vähe inimesi, kujunes sellest hiljem üks Prantsuse vastupanuliikumise tähtsamaid sümboleid.

De Gaulle asus juhtima Vaba Prantsusmaa liikumist ja selle relvajõude. Tema eesmärk oli näidata, et Pétaini juhitud Vichy valitsus ei esinda kogu Prantsusmaad ning et Prantsusmaa jätkab liitlaste poolel sõda Saksamaa vastu.

Suurbritannia peaminister Winston Churchill tunnustas de Gaulle'i Vabade Prantslaste juhina. Nende suhted ei olnud siiski alati lihtsad. De Gaulle kaitses väga jõuliselt Prantsusmaa iseseisvaid huve ning sattus seetõttu korduvalt erimeelsustesse nii Churchilli kui ka Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Rooseveltiga.

Võitlus Prantsusmaa vabastamise eest

Sõja jooksul liitus de Gaulle'i juhitud liikumisega järjest rohkem Prantsuse koloniaalalasid, sõjaväelasi ja vastupanuliikumise liikmeid. 1943. aastal kolis de Gaulle oma tegevuse keskuse Alžeeriasse, kus temast sai Prantsuse Rahvusliku Vabastuskomitee üks juhte ja hiljem selle ainus esimees.

6. juunil 1944 maabusid lääneliitlaste väed Normandias ning algas Prantsusmaa vabastamine. De Gaulle pidas äärmiselt oluliseks, et vabastatud Prantsusmaa läheks võimalikult kiiresti Prantsuse võimu alla ega jääks liitlaste sõjalise administratsiooni kontrolli alla.

25. augustil 1944 vabastati Pariis Saksa okupatsioonist. Järgmisel päeval juhtis de Gaulle võidukat rongkäiku mööda Champs-Élysées'd, millest kujunes üks Prantsusmaa vabastamise sümboolsemaid hetki.

De Gaulle'ist sai Prantsuse Vabariigi ajutise valitsuse juht. Tema juhtimisel taastati Prantsuse riigivõim ning Prantsusmaa kindlustas endale koha sõja võitnud suurriikide seas. Prantsusmaast sai üks Saksamaa okupatsioonitsoone kontrollinud neljast riigist ning ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.

Pärast Teist maailmasõda

1946. aasta jaanuaris lahkus de Gaulle ajutise valitsuse juhi kohalt, kuid naasis poliitika keskmesse 1958. aastal, kui Prantsusmaa sattus Alžeeria sõjaga seotud sügavasse poliitilisse kriisi. Tema eestvedamisel loodi uus põhiseadus ja Prantsuse Viies Vabariik.

1959. aastal sai de Gaulle'ist Viienda Vabariigi esimene president. Ta oli ametis kuni 1969. aastani ning püüdis tugevdada Prantsusmaa positsiooni iseseisva suurriigina nii Euroopas kui ka maailmas.

Charles de Gaulle suri 9. novembril 1970 Colombey-les-Deux-Églises'is 79-aastasena. Ta on jäänud Prantsusmaa ajalukku eelkõige mehena, kes keeldus 1940. aasta kaotust lõplikuks pidamast ning kujunes Saksa okupatsiooni vastase võitluse ja Prantsusmaa riikliku iseseisvuse üheks olulisemaks sümboliks.