Heinz Guderian

Heinz Guderian oli Saksa kindral ja üks Natsi-Saksamaa tuntumaid soomusvägede juhte Teise maailmasõja ajal. Ta oli oluline tegelane Saksa soomusvägede arendamisel ja mehhaniseeritud sõjapidamise põhimõtete rakendamisel. Guderian juhtis vägesid Poola ja Prantsusmaa sõjakäikudes ning Saksamaa kallaletungil Nõukogude Liidule.

Sõjaväelise karjääri algus

Heinz Wilhelm Guderian sündis 17. juunil 1888 Kulmis, mis kuulus tollal Saksa keisririigi koosseisu. Ta pärines sõjaväelase perekonnast ning alustas sõjaväeteenistust 1907. aastal.

Esimese maailmasõja ajal teenis Guderian peamiselt side- ja staabiohvitserina. Pärast Saksamaa kaotust jäi ta Reichswehri teenistusse. Just sõdadevahelisel perioodil hakkas ta põhjalikumalt tegelema motoriseeritud ja soomusvägede kasutamise küsimustega.

Guderian pooldas tankide koondamist suurteks iseseisvalt tegutsevateks üksusteks, mida toetaksid motoriseeritud jalavägi, suurtükivägi, pioneerid ja õhujõud. Olulist rolli mängis tema käsitluses ka raadioside, mis võimaldas kiiresti liikuvate üksuste tegevust lahinguväljal koordineerida.

1937. aastal ilmus tema raamat Achtung – Panzer!, milles Guderian käsitles soomusvägede arengut ja nende võimalikku rolli tulevases sõjas. Hiljem hakati teda sageli seostama mõistega välksõda ehk Blitzkrieg, kuigi Saksamaa kiire sõjapidamise doktriin kujunes mitmete sõjaväelaste ideede ja varasemate sõjaliste arengute tulemusena.

Poola ja Prantsusmaa sõjakäigud

1. septembril 1939 alanud Poola sõjakäigus juhtis Guderian XIX armeekorpust. Tema vägede koosseisu kuulusid tanki- ja motoriseeritud üksused, mis liikusid kiiresti läbi Poola kaitseliinide ning näitasid mehhaniseeritud vägede suurt löögijõudu.

Veel suurema tuntuse saavutas Guderian 1940. aasta mais Saksamaa pealetungil läände. Tema soomusüksused liikusid läbi Ardennide, ületasid Sedani juures Meuse'i jõe ning tungisid kiiresti La Manche'i väina suunas. See läbimurre aitas lõigata Belgias ja Põhja-Prantsusmaal asunud liitlasväed ülejäänud Prantsuse vägedest ära.

Saksa soomusvägede kiire edasitung oli üks peamisi põhjuseid, miks Prantsusmaa kaitse 1940. aasta kevadel kokku varises. Guderian saavutas agressiivse ja kiire juhtimisstiiliga maine ühe Saksamaa võimekama soomusvägede juhina.

Operatsioon Barbarossa

22. juunil 1941 alustas Saksamaa operatsiooni Barbarossa ehk kallaletungi Nõukogude Liidule. Guderian juhtis 2. tankigruppi, mis tegutses väegrupi Mitte koosseisus ja liikus Valgevene kaudu Moskva suunas.

Guderiani tankiväed osalesid suurtes ümberpiiramisoperatsioonides Minski ja Smolenski piirkonnas, kus Punaarmee kandis tohutuid kaotusi. Hiljem suunati tema väed lõuna poole osalema Kiievi piirkonnas asunud Nõukogude vägede ümberpiiramises.

1941. aasta sügisel jätkas Guderian Moskva suunas pealetungi operatsiooni Taifuun raames. Saksa vägede edenemist hakkasid aga takistama tugevnev Nõukogude vastupanu, pikaks veninud varustusliinid, sügisene poriperiood ning lõpuks karm talv.

Detsembris alustas Punaarmee Moskva all vastupealetungi. Guderian sattus Adolf Hitleriga vastuollu vägede tagasitõmbamise küsimuses, sest Hitler nõudis positsioonide hoidmist ka olukorras, kus Guderian pidas taandumist sõjaliselt vajalikuks. 25. detsembril 1941 vabastati Guderian väejuhataja kohalt.

Tagasitulek Saksa vägede juhtkonda

Pärast Stalingradi katastroofi kutsuti Guderian 1943. aasta veebruaris tagasi teenistusse ning Hitler määras ta soomusvägede peainspektoriks. Tema ülesandeks sai Saksa tankivägede väljaõppe, relvastuse ja organisatsiooni parandamine ajal, mil Saksamaa oli idarindel juba strateegilise algatuse kaotamas.

Pärast 20. juulil 1944 toimunud ebaõnnestunud atentaati Hitlerile määrati Guderian maavägede kindralstaabi ülema kohusetäitjaks. Sellel ametikohal pidi ta juhtima idarinde järjest raskemaks muutuvat kaitset Punaarmee ülekaalukate jõudude vastu.

Guderiani ja Hitleri vahel tekkisid korduvalt teravad erimeelsused sõjaliste otsuste üle. 1945. aasta märtsis saadeti ta puhkusele ning ta ei naasnud enam oma ametikohale.

Pärast sõda

1945. aasta mais langes Guderian Ameerika Ühendriikide vägede kätte. Teda hoiti sõjavangistuses kuni 1948. aastani, kuid Nürnbergi protsessidel talle süüdistust ei esitatud.

Pärast vabanemist kirjutas Guderian oma mälestused, milles käsitles enda rolli Saksa soomusvägede arengus ja Teise maailmasõja sõjakäikudes. Tema sõjajärgne enesekuvand mõjutas tugevalt seda, kuidas tema tegevust aastakümneid käsitleti, kuid hilisemad ajaloolased on kriitilisemalt hinnanud nii tema väiteid poliitikast eemal seisnud Wehrmachtist kui ka tema rolli sõjas Nõukogude Liidu vastu.

Heinz Guderian suri 14. mail 1954 Schwangaus Lääne-Saksamaal 65-aastasena. Ta on jäänud sõjaajalukku eelkõige soomusvägede teoreetiku ja väejuhina, kelle tegevus mõjutas oluliselt Saksa mehhaniseeritud vägede kasutamist Teise maailmasõja esimestel aastatel.