Georgi Konstantinovitš Žukov

Georgi Konstantinovitš Žukov oli Nõukogude Liidu üks tähtsamaid väejuhte Teise maailmasõja ajal. Ta kandis Nõukogude Liidu marssali auastet, oli neljakordne Nõukogude Liidu kangelane ning Mongoolia Rahvavabariigi kangelane. Žukov mängis olulist rolli mitmetes Punaarmee kõige tähtsamates operatsioonides, sealhulgas Moskva kaitsmisel, Stalingradi vastupealetungi ettevalmistamisel, Kurski lahingus, operatsioonis Bagration ning Berliini vallutamisel.

Sõjaväelise karjääri algus

Georgi Žukov sündis 1. detsembril 1896 Kaluga kubermangus Strelkovka külas vaeses talupojaperes. Esimese maailmasõja ajal teenis ta Vene keisririigi armees ning sai lahingutes haavata. Pärast 1917. aasta revolutsiooni liitus ta Punaarmeega ja osales Venemaa kodusõjas.

Sõdadevahelisel perioodil tõusis Žukov Punaarmee juhtkonnas kiiresti. Ta paistis silma tugeva distsipliini, jõulise juhtimisstiili ning oskusega koordineerida suuri mehhaniseeritud väekoondisi.

Halhin-Goli lahing

1939. aastal saadeti Žukov Mongooliasse juhtima Nõukogude ja Mongoolia vägesid Jaapani Kwantungi armee vastu. Konflikt kulmineerus Halhin-Goli lahinguga, kus Žukov kasutas ulatuslikult tanke, suurtükiväge ja lennuväge ning korraldas Jaapani vägede vastu suure ümberhaaramisoperatsiooni.

1939. aasta augustis saavutatud võit kujunes Žukovi karjääri oluliseks läbimurdeks. Jaapani väed said raske kaotuse ning konflikt lõppes vaherahuga. Lahing näitas Žukovi võimet juhtida suuri ühendvägede operatsioone ja tõi talle Nõukogude Liidu juhtkonnas märkimisväärse tuntuse.

1940. aastal ülendati Žukov armeekindraliks. 1941. aasta jaanuaris sai temast Punaarmee Kindralstaabi ülem.

Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule

22. juunil 1941 alustas Saksamaa operatsiooni Barbarossa ja tungis Nõukogude Liidule kallale. Punaarmee kandis sõja esimestel kuudel tohutuid kaotusi ning Saksa väed tungisid kiiresti sügavale Nõukogude territooriumile.

Žukov sattus peagi Jossif Staliniga erimeelsustesse selle üle, kuidas organiseerida kaitset ja millal vägesid tagasi tõmmata. 1941. aasta suvel vabastati ta Kindralstaabi ülema ametikohalt, kuid jäi üheks tähtsamaks Nõukogude väejuhiks.

1941. aasta septembris saadeti Žukov Leningradi kaitset korraldama ajal, mil Saksa väed olid linnale lähenemas. Mõne nädala pärast kutsuti ta aga Moskvasse, sest Saksamaa alustas suurt pealetungi Nõukogude pealinna suunas.

Moskva lahing

1941. aasta sügisel sai Žukovist Moskva kaitsmise üks keskseid juhte. Tema juhtimisel koondati linna kaitseks uusi vägesid, rajati kaitseliine ning korraldati vasturünnakuid.

Detsembris 1941 alustas Punaarmee Moskva all ulatuslikku vastupealetungi. Saksa väed sunniti pealinnast kümnete ja kohati sadade kilomeetrite kaugusele taganema. Tegemist oli Wehrmachti esimese suure strateegilise tagasilöögiga Teises maailmasõjas.

Stalingrad ja sõja pöördepunkt

1942. aasta augustis määrati Žukov Nõukogude Liidu relvajõudude ülemjuhataja asetäitjaks ning temast sai üks Stalini tähtsamaid sõjalisi nõuandjaid.

Stalingradi lahingu ajal osales Žukov koos Aleksandr Vassilevskiga Nõukogude strateegilise vastupealetungi ettevalmistamisel. 19. novembril 1942 alanud operatsiooni Uraan käigus murdsid Punaarmee väed läbi Saksamaa liitlaste kaitseliinidest ning piirasid Stalingradi piirkonnas sisse Saksa 6. armee.

Žukov ei juhtinud Stalingradis rindevägesid otseselt, kuid kuulus kõrgema juhtkonna võtmefiguuride hulka, kes koordineerisid Nõukogude operatsioone sellel otsustaval perioodil. Saksa 6. armee kapituleerus 1943. aasta veebruaris ning Stalingradi võidust sai üks Teise maailmasõja tähtsamaid pöördepunkte.

18. jaanuaril 1943 ülendati Žukov Nõukogude Liidu marssaliks.

Kursk ja operatsioon Bagration

1943. aasta suvel osales Žukov Kurski lahingu ettevalmistamisel. Nõukogude juhtkond otsustas Saksa pealetungi esmalt tugevatel kaitsepositsioonidel vastu võtta ning seejärel ise vastupealetungile minna. Saksamaa operatsioon Tsitadell ebaõnnestus ja Punaarmee haaras idarindel lõplikult strateegilise initsiatiivi.

1944. aasta suvel mängis Žukov tähtsat rolli operatsiooni Bagration koordineerimisel. Selle hiiglasliku pealetungi käigus hävitati suur osa Saksa väegrupist Mitte ning Punaarmee vabastas Valgevene ja liikus kiiresti Poola suunas.

Berliini vallutamine

1945. aasta alguses juhtis Žukov 1. Valgevene rinnet, mis tungis Poolast Saksamaa suunas. Jaanuaris alanud Visla-Oderi operatsiooni käigus liikusid tema väed mõne nädalaga sadu kilomeetreid ja jõudsid Berliini lähistele.

16. aprillil 1945 algas Punaarmee viimane suur pealetung Berliinile. Žukovi 1. Valgevene rinne ründas linna idast, samal ajal kui Ivan Konevi 1. Ukraina rinne liikus lõuna poolt. Pärast äärmiselt raskeid lahinguid jõudsid Nõukogude väed Berliini kesklinna.

2. mail 1945 kapituleerus Berliini garnison. Mõni päev hiljem, 8.–9. mai ööl, kirjutasid Saksa relvajõudude esindajad Berliini Karlshorstis alla kapituleerumisaktile. Nõukogude Liitu esindas tseremoonial marssal Žukov.

Pärast Teist maailmasõda

Pärast sõda sai Žukovist Nõukogude okupatsioonivägede ülem Saksamaal. Tema suur populaarsus ja sõjaaegne kuulsus tekitasid Stalinile aga umbusku ning 1946. aastal eemaldati Žukov tähtsatelt ametikohtadelt ja saadeti juhtima väiksema tähtsusega sõjaväeringkondi.

Pärast Stalini surma 1953. aastal naasis Žukov kõrgemasse juhtkonda. 1955. aastal sai temast Nõukogude Liidu kaitseminister. Ta toetas Nikita Hruštšovi võimuvõitluses Stalini endiste lähikondlaste vastu, kuid sattus hiljem ka Hruštšoviga vastuollu ning vabastati 1957. aastal ametist.

Georgi Žukov suri 18. juunil 1974 Moskvas 77-aastasena. Ta on jäänud ajalukku ühe Teise maailmasõja mõjukama väejuhina ning Punaarmee sõjaliste võitude ühe peamise sümbolina.