Junkers Ju-87

Junkers Ju 87 oli Saksamaa sööstpommitaja ja üks Teise maailmasõja tuntumaid sõjalennukeid. Hüüdnime Stuka saanud lennuk kujunes Saksamaa välksõja üheks sümboliks ning seda kasutati Poola, Prantsusmaa, Balkani, Põhja-Aafrika ja Nõukogude Liidu sõjatandritel. Sõja alguses osutus Ju 87 väga tõhusaks, kuid tugeva vastase hävituslennuväe vastu oli aeglane ja suhteliselt kohmakas lennuk haavatav.

Arendamine

Junkers Ju 87 arendamine algas 1930. aastatel, kui Saksamaa õhujõud otsisid lennukit, mis suudaks sooritada täpseid pommirünnakuid järsu sööstuga. Lennuki konstrueerimisega tegeles Junkersi meeskond Hermann Pohlmanni juhtimisel.

Ju 87 prototüüp sooritas esmalennu 1935. aastal ning lennuk võeti Luftwaffe teenistusse 1937. aastal. Selle üks silmatorkavamaid tunnuseid oli fikseeritud telik. Ju 87 oli tavaliselt kahekohaline – piloodi taga istus radist ja pardalaskur.

Sööstpommitamise ajal lähenes Ju 87 sihtmärgile suurelt kõrguselt ning alustas seejärel väga järsku laskumist. Pomm vabastati suhteliselt väikesel kõrgusel, mis võimaldas saavutada märksa suurema täpsuse kui tavapärase horisontaalpommitamisega.

Stuka ja Jericho pasunad

Ju 87 sai tuntuks omapärase huilgava heli tõttu, mida seostatakse lennuki sööstuga. Mõnedele Ju 87 versioonidele paigaldati teliku külge tuule jõul töötavad sireenid, mida nimetati Jericho pasunateks.

Sireenide eesmärk oli tekitada maapinnal olevates sõdurites ja tsiviilelanikes hirmu ning suurendada rünnaku psühholoogilist mõju. Sireenid tekitasid samas õhutakistust ning neid ei kasutatud kõigil Ju 87 lennukitel ega kogu sõja vältel.

Hispaania kodusõda

Ju 87 sai esimese lahingukogemuse juba enne Teise maailmasõja algust. Mõned lennukid saadeti Hispaania kodusõtta Saksamaa Condori leegioni koosseisus.

Hispaanias saadud kogemused aitasid Luftwaffel täiustada sööstpommitamise taktikat ning valmistada lennukit ette suuremahuliseks sõjategevuseks.

Poola ja Prantsusmaa

1. septembril 1939 alanud Saksamaa kallaletungis Poolale kasutati Ju 87 lennukeid ulatuslikult maavägede toetamiseks. Stukad ründasid suurtükipositsioone, ühendusteid, väekoondisi ja muid tähtsaid sihtmärke.

Ju 87 osutus eriti tõhusaks olukorras, kus Luftwaffe oli saavutanud õhuülekaalu. Lennukite täpsed rünnakud võimaldasid kiiresti hävitada vastase tugevaid kaitsepunkte ning toetada Saksa tanki- ja jalaväeüksuste edasiliikumist.

1940. aasta kevadel kasutati Stukasid taas edukalt Saksamaa pealetungil Hollandisse, Belgiasse ja Prantsusmaale. Ju 87 üksused ründasid sildu, kindlustusi ja liitlaste vägesid ning tegutsesid tihedas koostöös kiiresti liikuvate Saksa maavägedega.

Õhulahing Suurbritannia pärast

Ju 87 nõrkused muutusid selgelt nähtavaks 1940. aasta suvel toimunud õhulahingus Suurbritannia pärast. Lennuk oli aeglane, selle kaitserelvastus oli piiratud ning pommirünnaku ajal muutus selle lennutrajektoor vastase hävitajatele suhteliselt etteaimatavaks.

Briti Hurricane'i ja Spitfire'i hävitajad tekitasid Stuka üksustele raskeid kaotusi. Ilma piisava Saksa hävitajate kaitseta oli Ju 87 moodsate hävitajate vastu väga haavatav.

Suurte kaotuste tõttu vähendas Luftwaffe Ju 87 kasutamist Suurbritannia kohal. See näitas, et Stuka sobis kõige paremini tegutsemiseks piirkondades, kus Saksamaa kontrollis õhuruumi või suutis lennukitele pakkuda tugevat hävitajate kaitset.

Idarinne

22. juunil 1941 alanud Saksamaa kallaletungil Nõukogude Liidule muutus Ju 87 taas oluliseks maavägede toetuslennukiks. Stukad ründasid Punaarmee tanke, suurtükke, sildu, raudteesõlmi ja väekoondisi.

Ju 87 kasutati idarindel kogu sõja jooksul ning selle jaoks töötati välja uusi variante. Tuntuimate Stuka pilootide hulka kuulus Hans-Ulrich Rudel, kes sooritas sõja jooksul üle 2500 lahingulennu.

Ju 87 G tankihävitajana

Sõja hilisemas etapis arendati Ju 87 baasil spetsiaalne tankitõrjeversioon Ju 87 G. Selle tiibade alla paigaldati kaks 37 mm Bordkanone BK 3,7 kahurit.

Ju 87 G ülesandeks oli rünnata Nõukogude soomusmasinaid, eelistatult nende nõrgemalt soomustatud külgedelt või tagant. Raskete kahurite paigaldamine vähendas aga veelgi lennuki kiirust ja manööverdusvõimet.

Sõja lõpuaastad

1943. aastaks oli Ju 87 põhikonstruktsioon juba vananenud. Liitlaste ja Nõukogude hävituslennuväe tugevnemise tõttu muutus Stukade kasutamine järjest ohtlikumaks.

Osa Ju 87 ülesandeid võttis üle kiirem ja mitmekülgsem Focke-Wulf Fw 190. Stukasid kasutati siiski sõja lõpuni, eriti idarindel ja öistes ründeüksustes.

Kokku ehitati aastatel 1936–1944 üle 5700 Junkers Ju 87 lennuki. Iseloomuliku fikseeritud teliku, järskude sööstpommitamisrünnakute ja sireenide tõttu kujunes Stukast üks kõige kergemini äratuntavaid Saksa sõjalennukeid ning üks Luftwaffe tuntumaid sümboleid Teises maailmasõjas.