22. septembril 1944, jõudsid Nõukogude väed Tallinna. See päev lõpetas ühe okupatsiooni, kuid avas ukse teisele, mis kestis ligi pool sajandit. Sakslased olid taganedes linna maha jätnud põleva sadama, purustatud tänavad ja tühjaks jäänud hooned. Eestlastele ei toonud Punaarmee tulek vabanemist, vaid uue rõhumise alguse.

Paljud eestlased olid lootnud, et maailmasõja keerises avaneb hetk iseseisvuse taastamiseks. Metsavennad ja rahvuslik vastupanu liikumine püüdsid uskuda, et lääneriigid sekkuksid. Kuid see lootus purunes, kui Moskva väed kindlalt oma lipu Tallinna kohale tõstsid. 22. septembrit hakati Nõukogude Eestis tähistama kui “Tallinna vabastamise päeva”, kus kõlasid punased paraadmarsid ja loosungid. Tegelikkuses tähendas see meie rahva jaoks vangipõlve jätkumist, küüditamisi, tsensuuri ja hirmu.

Linn, mis oli sajandeid olnud eesti rahva kultuuri- ja vaimuelu kese, muutus võõra võimu etenduste lavaks. Vabaduse väljakust sai koht, kus ei tähistatud iseseisvust, vaid kus sunniti kuulama Kremlist saadetud käske.

22. september jääb meile meeldetuletuseks, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. See on päev, mis kutsub meenutama kannatusi, kuid ka eestlaste visadust säilitada oma keel, kultuur ja lootus, kuni 1991. aastal tuli päriselt kauaoodatud vabadus.

Tänapäeval tähistatakse 22. septembrit Vastupanuvõitluse päevana, sest siis algas suurem Eesti vastupanu punasele Nõukogude okupatsioonivõimule ning võitlus vaba ja demokraatliku Eesti eest. Vastupanuvõitlus ei tähenda vaid relvastatud vastuhakku okupatsioonivõimule metsavendade ja soomepoiste poolt, see kätkeb ka põhiseadusliku riigivõimu taastamist ja eksiilvalitsuse tegevust, koolinoorte põrandaalust organiseerumist vaba Eesti eest, läbi terve okupatsiooniajal toimunud protestiaktsioone kuni Eesti aadete ja väärtuste alalhoidmiseni. Eesti ei alistunud kunagi ja vastupanu erinevates vormides kestis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.

60 aastat tagasi 22. septembril jõudsid vene väed Tallinnasse.