Tupolevi pommituslennuk TB-3

Teenistuses Punaarmees

eelmine (Konstrueerimine ja tootmine)

TB-3 kiirele teenistusse võtmisele pöörati suurt tähelepanu. Juba 1. aprillil 1932 tutvus ühe esimese seerialennukiga Moskva sõjaväeringkonna õhujõudude juhtkond. Mai lõpus hakkasid lennukid aga jõudma raskepommituslennuväe brigaadide eskadrillidesse. Ühe esimesena sai uued lennukid omale Moskva sõjaväeringkonnas paiknenud 3. raskepommituslennuväe brigaad. Oktoobriks olid seni TB-1 pommituslennukitega relvastatud 89., 91. ja 92. raskepommituslennuväe eskadrill (varem 77., 85. ja 87. eskadrill, baserusid Moninos) ning 69., 70. ja 71. raskepommituslennuväe eskadrill (varem 71, 75. ja 94. eskadrill, baseerusid Zaporožjes) igaüks saanud paar-kolm TB-3 pommituslennukit. Täiskomplekt lennukeid (12) oli kolmes eskadrillis - 110. (Habarovski lähistel), 111. (Voronežis) ja 112. (Monino) raskepommituslennuväe eskadrillis. Novembris oli Kaug-Idas juba 13 lahinguvalmis TB-3 pommituslennukit ning 7. novembri paraadi ajal lendas kaks 105. raskepommituslennuväe eskadrilli lennukit viie R-6 saatel üle Habarovski. Aasta lõpuks oli lennuk jõudnud juba peaegu kõiki N Liidu Euroopa osas asunud raskepommituslennuväe üksustesse, kus ta esialgu teenis kõrvuti TB-1 pommituslennukitega.

Uus lennuk oli õhus stabiilne ning selle piloteerimine suhteliselt lihtne. Kuid tema tootmisega kaasnes piisavalt palju probleeme ning seerialennukeil oli hulgaliselt defekte. Vähese väljaõppega töölised ei olnud valmis täismetall-lennukeid tootma ning seetõttu oli lennuki plekil palju mõlke, kohati ka pragusid (eriti neetimiskohtades), poldid olid sageli lõpuni keeramata ja tihti puudusid ka splindid, kütusepaagid lekkisid. Värv ei nakkunud metalliga ning kobrutas ja eraldus kergesti. Isegi kasutusjuhendis mainiti, et lennukit ei tohi pesta, kuna värv koorub sel juhul maha. Parem ei olnud ka mootorite kvaliteet, veeradiaatorid purunesid, samuti kõiksugu muud torud. Vastu ei pidanud ka nukkvõllid, praod tekkisid teliku horisontaalsetesse telgedesse.

Kõigile neile defektidele lisasid oma väärtuse veel väeosade primitiivsed teenindusolud. Nii näiteks kasutati väeosades TB-3 kokkumonteerimiseks omapärast tehnoloogiat - kaevati suur auk, millel oli kallak väljapääs ning lennuk detailid ühendati selles augus loodud eri tasapindadel omavahel poltidega ning valmis lennuk lükati kaldpinda mööda august välja. See oli lihtsam, kui hakata lennuki koostamiseks ehitama tehnilises dokumentatsioonis nõutud mitmetasandilist tellingute süsteemi, kuid samas ei olnud sellises augus võimalik lennukit hooldada. Tehnilise dokumentatsiooni järgi oleks samuti pidanud ühe lennuki hooldamiseks olema viis ratas- ning roomikmasinat, nende hulgas ka roomiktraktor "Kommunar" pommituslennuki pukseerimiseks lennuväljal. Tegelikuses neid loomulikult ei jätkunud ning nii pididki tihti TB-3'e mööda lennuvälja lükkama 40 kuni 50 punaväelast, keda kamandas vanemtehnik. Tema peamiseks ülesandeks oli jälgida, et lennukit liiga järsult ei pöörataks - sellega võidi telik puruks väänata. Kui aga traktor oli olemas, siis vähenes nõudlus inimtööjõule 10-12 inimeseni, kes pidid saba lükkama ning samuti jälgima, et telikut puruks ei väänataks.

Lennuki hooldusmeeskond koosnes viiest mehhaanikust, kelledele kõigile jätkus tööd. Ühe ainsagi kütusepaagi täitmine (suruõhu abil) võttis aega 3,5 tundi - lennuk tarbis lennutunni jooksul 380 l kütust. Iga mootori jahutussüsteemi läks 10 kuni 12 liitrit vett, talvel kuuma vett. Instruktsiooni järgi tuli mootorid käivitada suruõhuga, kuid selle puudumise tõttu tuli see töö tihti ära teha puittala otsa pandud kummiaasaga, mis pandi propellerilaba taha ning mida siis kuni viis meest tõmbasid. Vahest kasutati selleks ka hobust. Ülekanded autostarteritele kinnitati propelleritele märgatavalt hiljem.

1933. a. jooksul valmistas 22. lennukitehas 270 TB-3'e, ning 39. tehas lisas neile veel 37. Nii kasvas lahingüksustes olevate lennukite arv 314-ni, veel 19 lennukit olid kasutusel muudes üksustes ning kolm lendurite ümberõppeks, 8 lennukit olid õhujõudude uurimisinstituudis.. Tänu sellele sai Punaarmee lennuvägi esimesena maailmas luua strateegilise pommituslennuväe koondise - kaugpommituslennuväe korpuse. Kokku loodi viis pommituslennuväe korpust, mis igaüks koosnes kahest kuni neljast brigaadist. Algul kasutasid need üksused paralleelselt nii TB-1't kui TB-3'e, kuid aja jooksul tõrjusid 4-mootorilised lennukid TB-1'e treeninglennuki staatusse. 1933. a. novembris oli Kaug-Itta koondatud juba 86-st TB-3 raskepommituslennukist koosnenud rusikas - sinna oli paisatud Euroopast 41., 42. ja 43. raskepommituslennuväe eskadrill. Kuid raskepommituslennuväe brigaadide arv aina kasvas, nende lennukipark üha täienes nüüd juba M-34 ja M-34R mootoritega TB-3 pommitus-lennukitega ning pingelised suhted Kaug-Idas sundisid üha suuremat ja suuremat osa neist sinna koondama. Kolmekümnendate aastate keskpaigas paiknes seal juba mitu TB-3 brigaadi ja juba üksnes Vladivostoki ümbruses asus üle 100 TB-3'e. See üha kasvav jõud ajas ärevusse ka jaapanlasi. Nii hindas major Kataoka N Liidu pommituslennuväe rünnaku tagajärgi Tokio piirkonnale 10 korda hävitavamaks 1923. a. maavärina tagajärgedest. 1933. a. augustis soovitas jaapani tuntud sõjandusspetsialist Hirota sooritada N Liidu Kaug-Ida lennuväljadele preventiivse rünnaku merelennuväe jõududega ning seda ilma igasuguste kaotustega arvestamata.

Kuid uusi pommituslennukeid jätkus ka maa lääneossa. Lisaks oma põhirollile hakati juba siis pöörama tähelepanu TB-3 võimalustele transpordilennukina. N Liidu Euroopa-osas formeeriti kolm eriülesannetega lennuväebrigaadi (ABON, Leningradi, Valgevene ja Kiievi sõjaväeringkonnas), millede ülesandeks oli vastase tagalasse dessantide sooritamine ning nende toetamine. Brigaadid olid varustatud TB-3 ja R-5 lennukitega. 1934. a. Valgevene sõjaväeringkonnas toimunud manöövritel osales 320 TB-3 pommituslennukit. Õppuste käigus heideti alla 900 langevarjurist koosnenud dessant. 1935. a. aga saavutas teenistuses olevate TB-3'de arv oma tipu - lennukiga oli täielikult või osaliselt relvastatud 36 eskadrilli. 1. mai paraadi ajal lendas üle Moskva 72 Tupolevi hiidlennukit.

1935. a. heideti Kiievi sõjaväeringkonnas peetud manöövritel alla 3700 dessantväelast ning Valgevenes toimunud manöövritel juba 5700 dessantväelast. Sarnased dessandid kordusid üle kogu maa kõigil suurematel õppustel. 29. raskepommituslennuväe brigaad vedas Taga-Baikali sõjaväeringkonnas 1936. a. kevadel Olovjanna jaama lähistel toimunud õppustel dessandina ning hõivatud lennuväljale maandudes kohale terve polgu koos raskekuulipildujate, tankitõrje-, väli- ja tagasilöögita kahuritega. Raskepommituslennuväe üksusi kasutati ka isoleeritud üksuste varustamiseks. Näiteks vedas 29. TBAB 1938. a. jooksul Kaug-Idas 570 inimest ja 136,4 tonni kaupa. Kuid kõik see ei takistanud lennukil oma põhiülesande täitmist. Kolm 4. raskepommituslennuväe korpuse brigaadi imiteerisid 1937. a. õppuste ajal "täherünnakut" Leningradile.

1936. a. hakati N Liidu lennuväes looma Eriülesandega Lennuväearmeesid (AON), igaühes neist oli 250 kuni 260 lennukit, neist 150 kuni 170 olid TB-3'd. Neile lisaks ca 50 hävitus-, ning 50 kergepommitus- ja luurelennukit. Need armeed olid Ülemjuhatuse reservis ning kujutasid endast strateegilist rusikat, mida võis vajaduse korral paisata ükskõik millise vastase vastu. Viimasena loodi 1938. a. mais Rostovis 3. AON.

Üksutes aga ilmnes pikaajalise ekspluatatsiooni käigus veel teisigi lennuki puudusi. Selgus, et TB-3-4M34R sabaratta kahvel oli liiga nõrk, mootoriraamidesse hakkasid tekkima praod, samuti hakkasid need ilmuma stabilisaatori ribides ning sabatorni ülemises kinnitussõlmes. Purunema kippusid puitpropellerid ning rataste kettad. Tuttav probleem oli radiaatorite lekkimine - praod tekkisid juba 10-20 tunnise ekspluatatsiooni järel. 1936. a. augustis septembris oli juba üksnes 29. raskepommituslennuväe brigaadis 12 sellist juhtumit, milledest 3 lõppesid hädamaandumisega. Leningradi sõjaväeringkonnas seisis 1937. a. juunis sel põhjusel 39 TB-3-4M34R tüüpi lennukit, ligi pooled seda tüüpi lennukeist. Palju pretensioone oli ka seadmetele, nii kaevati Taga-Baikali sõjaväeringkonnast sagedaste raadioseadmete rikete üle. Kuid paljudele lennukitele ei jätkunudki mitmeid olulisi seadmeid. Nii oli 36-st 23. raskepommituslennuväe brigaadi lennukist vaid seitse varustatud pommisihikutega. Kõigest sellest hoolimata ekspluateeriti lennukeid vägagi intensiivselt ning need demonstreerisid kohati lausa imeväärseid kasutusomadusi. Nii kasutas Kaug-Ida rinde lennuvägi TB-3'i talvistes välilaagrites isegi -51 °C temperatuuril.

Esimestest modifikatsioonidest lennukid anti peatselt üle lennukoolidele, peamiselt Jeiskisse ja Orenburgi. 1936. a. katsetati lennukoolides, kas ei oleks võimalik M-17 mootoreis kasutada bensiini asemel piiritust. Täpseid katsetulemusi pole teada, kuid laialdasse praktikasse see igatahes ei jõudnud - kas ei sobinud uus kütus mootoritele või mõjus ta halvasti mehhaanikute tervisele.

1938. a. oli TB-3 juba lõplikult vananenud, kuid kauglennuväel ei olnud neid millegagi asendada. Bolhovitinovi loodud DB-A oli vaid veelkordne ebaõnnestunud katse moderniseerida TB-3'e. TB-7't loodi juba 1934. a. alates, kuid väeosadesse hakkas see lennuk jõudma alles 1941. a. 1938. a. kevadel hakkasid kauglennuväe üksustesse saabuma DB-3 pommituslennukid, ühena esimestena oli neid 1936. a. saanud 26. TBAB Kaug-Idas. Kuid DB-3 ei suutnud siiski Tupolevi lennukit täielikult asendada jäädes peamiselt alla just kandevõime poolest. Seetõttu säilisid TB-3'd kaugpommitusüksustes ka peale Teise Maailmasõja puhkemist.

Üheks TB-3 relvastatud üksuseks oli Poltaava lennuväljal baseerunud 8. raskepommitus-lennuväe polk.

Väeosades püüti lennukeid võimalust mööda moderniseerida. Vananenud DA kuulipildujaid vahetati uuemate ŠKASide vastu. Lennukeile pandi raadiopoolkompasse, täiskummist tagarattaid vahetati õhukummiga rataste vastu. 1940. a. keskpaigasti hakati kõigile komandörilennukeile paigaldama raadiopoolkompasse RPK-2B. Kuid kõik need pisitäiustused ei suutnud parandada lennuki põhipuudusi - väikest lennukiirust, madalat lennulage ning nõrka kaitserelvastust.

järg (Osalus 1937-40 a. konfliktides)

Statistika 25.9.2018 20:45:46
Online: 13
WebShark 2004 - 2018
Pistik | LondonTown | BMW M3 | SuseLinux | Uusveeb | FirefoxInfo | SkateMag.ee | Spordihai.ee
Emol | Emol Planet | Ex/treme | Vormel-1 | Ralli | Jalgpall | Tihend | Silver | Sünnipäeva luuletused Sporditurg.ee | WordPressi kodulehe tegemine | BZB Cabin and sauna