Tupolevi pommituslennuk TB-3
Suure Isamaasõja algus
- Teine maailmasõda
- Jutud
- Artiklid
- Tupolevi pommituslennuk TB-3
- Suure Isamaasõja algus
eelmine (Osalus 1937-40 a. konfliktides)
Sõja puhkedes oli Punaarmee lennuväe organisatsioon järgmine:ülemjuhatusele allunud kaugpommituslennuvägi (DBA) - 13,5%
rindele allunud lennuvägi - 40,5%
armeedele allunud lennuvägi - 43,7%
korpuselennuvägi (üksikud luure- ja sideeskadrillid) - 2,3%
Neile lisaks olid veel omad lennuväeüksused laevastikel, mis olid allutatud vahetult iga laevastiku (Balti-, Mustamere; Põhjamere ja Vaikse Ookeani laevastiku) juhtkonnale.
Lennuväe põhiüksuseks oli polk. Polgud olid koondatud diviisideks ning need omakorda korpusteks. Koosseisude järgi koosnes hävituslennuväe polk 4 eskadrillist kokku 60 lennukiga, ründelennuväe polk 5 eskadrillist 60 lahing- ja kolme sidelennukiga ning pommituslennuväe polk samuti 60 lennukist. Kõigis polkudes oli väikseimaks üksuseks kolmest lennukist koosnev lüli. Tegelikkuses varieerus polkude suurus väga suuresti - paljud polgud ei olnud täiskoosseisulised lennukite remondi, hiljutise formeerimise või ümberrelvastamise tõttu. Osa üksusi aga oli koguni suurendatud koosseisuga, kuna polgu kasutada olid veel nii vanad lennukid kui ka äsjasaabunud uued.
Lahingtegevuses osalenud TB-3'd olid enamasti kaugpommituslennuväe (DBA),selle reformimise järel kaugtegevuslennuväe (ADD) üksustes. Üksikuid lennukeid oli peamiselt transpordilennukitena kasutusel ka teiste lennuväepolkude juures ning suur osa lennukeist oli antud juba lennukoolide ja Aerofloti kasutusse, kust neid siis vastavalt vajadusele taas mobiliseeriti.
22. juunil 1941 oli Punaarmee õhujõudude relvastuses veel 516 TB-3 pommituslennukit. Lisaks kasutas 25 seda tüüpi lennukit merelennuvägi. Kuna lennuk oli aga teenistuses olnud pikemat aega, siis suur osa neist oli remondis või ootas seda. Nii paiknes N Liidu lääneosas 4 polku, mis kasutasid TB-3'e - 7. raskepommituslennuväe polk (kuulus 40. pommituslennuväe diviisi, mis omakorda kuulus 1. kaugpommituslennuväe korpuse koosseisu) oli Looderinde alluvuses ja selle 44 lennukist olid lahingkorras vaid 18; 1. ja 3. raskepommituslennuväe polk (kuulusid 3. kaugpommituslennuväe korpuse koosseisu) olid Läänerinde alluvuses ning neil oli kahe peale kokku 94 lennukit (lisaks oli 3. TBAPi lennuväljal 14 remonti vajavat lennukit); 14. raskepommituslennuväe polk (kuulus Kiievi erisõjaväeringkonna õhujõudude koosseisus olnud 18. pommituslennuväe diviisi) oli Edelarinde alluvuses ning tal oli 1. juuni 1941 seisuga 32 korras lennukit, 6 olid remondis ning 1 lennuk oli antud 16. lähipommituslennuväe polgule - ilmselt transportlennukiks. 14. TBAPi 2. eskadrill oli juba saanud ka uued TB-7 pommituslennukid.
Väljaõppe põhirõhk oli kõigis neis polkudes suunatud dessantide kohaletoimetamisele. Osa 3. ja 7. TBAPi meeskondasid olid saanud väljaõppe ka suuregabariidiliste veoste lennuki kere all transportimiseks. Lisaks treeniti loomulikult ka pommitamist ning sel alal olid taas kõige kogenumad 3. ja 7. TBAPi meeskonnad, kus paljudel oli Soome Talvesõja ajast öiste lahinglendude kogemus. Neile ülesannetele lisandusid veel tavapärased transportlennud - pea ükski lennupolk ei saanud baasi vahetatud ilma TB-3'e abita, sest oli see ju suurima kandevõimega ning ainus suuregabariidilisi esemeid transportida võinud lennuk. Ja lennupolke kolis sel ajal oi kui palju...
Suhtumine oma õhuhiiglastesse oli polkudes üsna erinev. Enamasti oli see suhteliselt heatahtlik - oli TB-3 ju hoolimata vanusest väga suure kandejõuga ning lihtsalt piloteeritav. Aga näiteks 14. TBAPis oli asutud ümber istuma uutele TB-7 pommituslennukitele ning lendurid vaatasid TB-3'e juba kui vanarauda. Polgu lendurite pettumus oli suur, kui sõda tuli siiski alustada «vanakestega».
Kuna raskepommituslennuväe polgud paiknesid piirist kaugemal asunud lennuväljadel, siis vältisid nad sakslaste esimese päeva rünnakuist tekkinud suuri kaotusi. Piirile lähimal oli 3. TBAP. Polgu põhilennuväljaks oli Baranovitši, millel aga parasjagu betoneeriti stardiradasid (tööd teostasid vangid NKVD spetsialistide «juhtimisel») ning seetõttu asus ta lähedasel välilennuväljal suvelaagris. 22. juuni varahommikul tõsteti polk häirekorras jalule ning eskadrillikomandörid kutsuti staapi ülesandeid saama. Kuna sel ajal järgnes üks õppehäire teisele, siis lennukimeeskonnad ei imestanud eriti millegi üle. Vaikse nurina saatel, et ka pühapäeval ei lasta magada, seati lennukid lahinguvalmis. Eskadrillikomandörid saabusid staapi, kuid ei leidnud seal mitte kedagi eest. Kogu hoone oli tühi. Oodates veidi aega otsustati ühiselt minna tagasi telkidesse ning vaadata poolelijäänud unenäod lõpuni. Hommikul juba tavalisel ajal ärgates polnud aga tarvis kaua mõistatada öise häire põhjust - Minski suunast paistis kõrge suitsusammas ning sealtpoolt puhunud tuul kandis lennuväljani riigiasutuste poolpõlenud blankette.
Esimesele lahingülesandele lendasid 1. ja 3. TBAPi lennukid 22. juuni õhtul, pommitati vastase vägede lähtepositsioone Seimi, Solotskini, Radini ja Vengrovo kandis. Kuigi TB-3 ei loetud sõja alguses enam kaugpommituslennukiks (seda nii moraalse kui reaalse vananemise tõttu) tuli esimene kaugpommitusreid teha siiski just neil. Ööl vastu 24. juunit pommitasid 1. ja 3. TBAPi lennukid mitmeid raudteesõlmi Poola territooriumil: Bjala-Podlaskat, Sedletsit, Tsehonovetsi, Ostruvi ja Malkina Turat. Teistel andmetel pommitasid aga 1. ja 3. polgu lennukid sel ööl fugass- ja kasettpommidega saksa lennuvälju Suwalki, Možedovo, Bjala-Podlaska ja Ostrolenki all.
Sõja alguses said polgud kasutada vaid neid pommivarusid, mis olid lennuväljal juba rahuajast olemas ning mis olid loodud polgu võimalikke tulevasi lahingülesandeid arvestades. Ning siin ilmnes üsna suuri erinevusi. Nii oli 7. TBAPi käsutuses vägagi eripalgeline arsenal, mis lubas täita igasuguseid ülesandeid - alates sildade purustamisest lõpetades suurte objektide ja suurel territooriumil asuva elavjõu ründamisega. Tema ladudest võis leida kõige erinevama kaliibriga fugasspomme FAB, aga ka valgustuspomme SABe, süütepomme ZABe, kasettpomme RRABe’ (nende komplekteerimiseks olid olemas nii AO-2,5 kuni AO-8 kui KS kuulpommid). Tänu sellele võis polk kohe asuda täitma igasuguseid lahingülesandeid. Hoopis teine oli olukord aga 1. ja 14. TBAPis, mis olid relvastatud vanemate M-17B ja M-17F mootoritega lennukitega. Neid polke oli kavatsetud kasutada peamiselt transpordi- ja dessandilennukitena (14. TBAPi isegi nimetati enne sõda dessandi-pommituslennuväe polguks ning osadel polgu lennukeil olid pommihoidjad ja -sihikud maha võetud ) ning seetõttu neid kasutatigi algul peamiselt vägede evakueerimiseks ning öösiti vastase tagalasse lendlehtede heitmiseks. Siiski leidus mõlemi polgu ladudes ka lennukipomme, kuid nende nomenklatuur oli piiratud. Täielikult puudusid valgustuspommid, mistõttu tuli pommitada pimesi ning järelikult olid ka tulemused kehvad. Kuna polkudes polnud ka aerofotoaparaate, siis polnud võimalik pommitamise tulemuslikust ka hinnata.
Vaadates nende üksuste paiknemist ning teades tolleaegset Punaarmee agressiivset doktriini, ei ole ka midagi imestada polkude erineva suunitluse üle. 7. TBAP oli Looderinde alluvuses, mille ees asus hästikindlustatud Ida-Preisimaa, kus oli hulgaliselt sihtmärke kõiki liiki pommidele. 1. ja 14. TBAP olid allutatud vastavalt Lääne- ja Looderindele, mille tegevussuunaks oli Poola. Seal oli operatiivset avarust kiiresti liikuvatele soomusvägedele, mida tuli varustada kütuse ja laskemoonaga ning toetada dessantidega - nii nagu seda oli harjutatud 1935. a. manöövritest alates.
Puudulikult varustatud üksusi ei saanud ümberorienteerida ka päevastele lendudele. Sakslaste suure ülekaalu tõttu kandsid TB-3 üksused päevastel lahinglendudel suuri kaotusi. Nii saadeti 26. juunil kolm TB-3 pommituslennukit purustama üle Berezina viivat silda ning kõik kolm tulistati alla. Sild jäi purustamata. Öösel saadeti sama ülesannet täitma samuti TB-3'del lennanud 1. TBAPi lendurid ning nad täitsid selle. 10. juulil 1941 saadeti 12 14. TBAPi TB-3'e pommitama vastase mehhaniseeritud kolonni Žitomiri lähistel. Kaasa ei antud isegi saatehävituslennukeid. Lennukid heitsid pommid alla, kuid siis saabus kohale kaks saksa hävituslennukit Bf-109. Pardalaskurite tulega suudeti üks neist alla tulistada, kuid teine jätkas rünnakuid ning tulistas alla 7 lennukit. Meeskonnad siiski pääsesid ning hüppasid langevarjudel alla.
Analoogne juhtum oli toimunud 29. juunil 1941 kui 3. TBAP sai lahingülesande liiga hilja, ettevalmistused võtsid oma aja ning lõpuks saadeti lennukid teele juba koidikul. Kuigi polgu juhtkond sai aru, et lennukeid päevavalguses ülesandele saata on enam kui riskantne, ei suutnud või ei julgenud nad ülaltpoolt tulnud survele vastu seista. Tulemus oli aga vägagi nukker. Sihtmärgini - mehhaniseeritud kolonn Bobruiski lähistel - jõudsid 14 lennukit juba täiesti päevavalges ning ideaalse ilmaga. See aitas küll täpselt sihtmärki tabada, kuid tagasilennates valisid kaks gruppi harjumuspärase marsruudi, mis viis üle asustatud punktide (nii oli lihtsam orienteeruda). Kuna enamus neist oli juba sakslaste käes, siis suunati nende gruppide kallale kohe ka saksa hävituslennukid ning kõik lennukid lasti alla. Lennukikomandöridest pääses eluga vaid vanemleitnant Požidajev.
3. TBAP kandis üldse TB-3 üksustest kõige suuremaid kaotusi. Ilmselt oli oma roll selles nii polgu kui diviisi juhtkonnal. Nii saadeti juba 23. juuni päeval neli polgu TB-3'e päevasel ajal luurele jälgimaks saksa tankikolonnide liikumist, üks neist tulistati alla. Päevasel luurel käidi 23. kuni 28. juunini kokku vähemasti neljal korral, kuid teiste lendude kohta pole lähemaid andmeid. (Päevaseid luurelende sooritas 26.-28. juunini kahel korral ka 7. TBAP.) Koos eelpool kirjeldatud lahinguga oli 3.TBAP 30. juuniks kaotanud juba 11 lennukit, neist 7 olid alla tulistanud saksa hävituslennukid. Ebaõnnestumised aga jätkusid. Kuna side sõja esimestel päevadel praktiliselt puudus, luureandmed saabusid suure hilinemisega (kui üldse saabusid),siis hõivasid sakslased ühe lennuvälja teise järel. Nii jäi maha ka osa 3.TBAPi lennukeid. 26. novembril 1941 sooritas 750. DBAPi lennuk luurelennu Vitebski lennuväljale ning avastas seal 8 sakslaste kätte langenud TB-3 pommituslennukit. Suurem osa neist oli ilmselt kuulunud 3. TBAPile. Siiski puuduvad andmed, et sakslased ise oleksid TB-3'e kasutanud.
Siia kõrvale ka üks õnneliku pääsemise lugu. 1. TBAP baseerus 1941. a. oktoobris Juhnovo lennuväljal 210 km kaugusel Moskvast. Polk naases lahingülesandelt ning parasjagu maandus lennuväljale, kui selle hõivasid saksa mootorratturid. Lennukid katkestasid maandumise ning juba maandunud lennukeil õnnestus uuesti startida, kuid kolm väljalennus mitteosalenud lennukit jäid maha. Lähedal baseerunud Punaarmee dessantüksus vallutas lennuvälja ajutiselt tagasi ning avastasid lennuväljal, et veel üks kolmest TB-3 pommituslennukist on lennukorras. Koos dessantväelastega naases lennuväljale lennuki tehnik Kravtsov ning varem väikelennukeil lennanud dessantvägede instruktor vanemleitnant Balašov otsustas lennuki omade juurde tagasi tuua. Kahekesi koos Kravtsoviga tõidki nad lennuki Tušinosse.
Kaugus riigipiirist päästis TB-3 üksusi lahingkaotustest ka pommirünnakute läbi. Nimelt kaotasid TB-3 üksused esimesel sõja-aastal vastase pommirünnakute läbi vaid 16 lennukit, kõige suuremaid kaotusi kandis 1. TBAP - 1941. a. suvel kaotas ta pommirünnakute läbi 7 lennukit. Ometi oleks võinud ka teistes polkudes minna palju halvemini. Raskendasid ju TB-3 suured mõõtmed tema maskeerimist ning sõja alguses praktiliselt puudus vastase õhurünnakutest hoiatamise süsteem.
Nii pommitasid sakslased 25. juuni 1941 päeval 14. TBAPi lennuvälju Borispoli ja Gogolevot. Gogolevo lennuväljal baseerus sel hetkel 30 TB-3, kuid õnneks olid need laiali paigutatud ning organiseeriti ka nõrk õhutõrjetuli. Tänu sellele õnnestus sakslastel kahe rünnakuga süüdata vaid üks TB-3. See jäigi 14. TBAPi ainukeseks kaotuseks vastase pommirünnakute läbi.
Vaid ühe lennuki kaotas 1941. a. jooksul pommirünnakute läbi ka 3. TBAP. Seda aga tänu teenindava meeskonna hoolsale tegutsemisele. 3. TBAP baseerus peamiselt Valgevene ja hiljem Venemaa metsasel alal ning tehnikud ja lennuvälja hooldusmeeskonnad raiusid kõigil lennuväljadel puude vahele iga lennuki jaoks seisukohad. Iga väljalennu järel lükati lennuk sinna varjule ning kaeti pealt maskeerimis-võrkudega.
Kõigest hoolimata olid aga üksuste kaotused nii suured, et 1941. a. juuliks oli pommituslennuväe polgu suurus kahanenud seniselt 61-lt lennukilt 32-le lennukile. Augustis likvideeriti senised korpusestaabid ning kõik diviisid allutati vahetult ülemjuhatusele.
Statistika 27.7.2024 08:14:15
Online: 21
UusWeb.ee 2004 - 2024