Prantsusmaa ja Suurbritannia kaaluvad sekkumist Talvesõtta

20. jaanuaril 1940 kujunes Euroopa diplomaatilistes ja sõjalistes ringkondades oluliseks kuupäevaks, kui Prantsusmaa ja Suurbritannia hakkasid tõsiselt arutama võimalust sekkuda Talvesõtta Soome poolel. Talvesõda, mis oli puhkenud 30. novembril 1939 Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele, oli pälvinud laialdast rahvusvahelist tähelepanu ja kaastunnet. Väike Soome osutas ootamatult tugevat vastupanu, mis tekitas Lääne-Euroopas nii imetlust kui ka tugevat poliitilist survet midagi ette võtta.

Prantsuse ja Briti valitsuste ametlikuks põhjenduseks oli soov aidata Soomet ning kaitsta väikeriigi iseseisvust agressiooni eest. Samal ajal mängisid otsuste taga rolli ka laiemad strateegilised kaalutlused. Liitlased nägid võimalust nõrgestada Nõukogude Liitu ning samas katkestada Saksamaa ligipääs Rootsi rauamaagile, mis oli Saksa sõjatööstusele eluliselt oluline.

Arutati isegi suure sõjalise ekspeditsiooniväe saatmist Skandinaaviasse. Prantsuse ja Briti staapides koostatud esialgsete kavade järgi oleks Soome toetuseks võinud saata kuni 100 000–135 000 sõdurit, keda oleks toetanud suurtükivägi, lennuväeüksused ja merevägi. Briti väed pidid moodustama suurema osa kontingendist, samas kui Prantsusmaa oleks lisanud kümneid tuhandeid mehi. Plaanide kohaselt oleksid väed maandunud Norra sadamates ning liikunud seejärel läbi Rootsi Soome rindele.

Selline operatsioon oleks tähendanud sõjategevuse olulist laienemist ning toonud sõtta uusi riike. Norra ja Rootsi keeldusid siiski lubamast oma territooriumi kasutada, kartes sattuda ise suurriikide vahelise konflikti tallermaaks. Ilma nende nõusolekuta muutus sekkumine praktiliselt võimatuks.

Kuigi Prantsuse-Briti sekkumisplaanid jäid lõpuks ellu viimata ning Talvesõda lõppes 1940. aasta märtsis Soome jaoks raskete, kuid iseseisvust säilitavate rahutingimustega, näitavad 1940. aasta jaanuaris toimunud arutelud selgelt, kui pingeliseks oli olukord Euroopas muutunud juba Teise maailmasõja alguskuudel. Talvesõda ei olnud enam vaid kahe riigi vaheline konflikt, vaid osa palju laiemast geopoliitilisest vastasseisust.

Prantsuse ja Briti sekkumisplaanid on jäänud ajalukku kui kõnekas näide sellest, kui lähedal oli Põhja-Euroopa suurele rahvusvahelisele sõjalisele konfliktile juba enne Saksamaa rünnakuid Norrale ja Taanile 1940. aasta kevadel.