Tupolevi pommituslennuk TB-3

Öises taevas

eelmine (Suure Isamaasõja algus)

Päeval oli TB-3 vaenlaseks praktiliselt iga vastase lennuk, mida ta õhus kohtas. Mitte ainult hävituslennukid, vaid ka näiteks He 111 pommituslennuk oli TB-3'st kiirem ning tihti üritasid oma pommiretkelt naasvad saksa pommituslennukid alla tulistada ka kohatud märksa aegalsemaid TB-3sid. Alati ei olnud abi ka oma hävituslennukite kattest - TB-3 oli niivõrd aeglane, et hävituslennukeil oli väga raske nendega ühes tempos lennata. Tavaliselt lendasid nad märgatavlt kiiremini ning tiirlesid kaitstava koondise ümber ringi, mis tähendas, et mitte igal ajahetkel polnud pommituslennukite kõrval katet. Oleks hävituslennukid aga lennanud samas tempos pommituslennukitega, siis oleks nad omakorda ise muutunud kergeks saagiks vaba jahti pidanud vastase hävituslennukitele, kes iga hetk võisid suurel kiirusel läheneda päikese poolt või lipsata välja pilve varjust, tulistada aeglane ning seetõttu ka manööverdusvõimetu vastane alla ning taas kaduda.

Aja jooksul leppis selle faktiga ka Punaarmee õhujõudude juhtkond ning TB-3 üksused lülitusid tasapisi ainult öiste ülesannete täitmisele. Öösiti sooritati rünnakuid saksa kommunikatsioonidele Minski suunal, rindele Mogiljovi, Galitši ja Smolenski lähistel. Ööl vastu 12. juulit sooritasid 1. ja 3. TBAPi lennukid reidi saksa lennuväljadele. Rünnaku ootamatuse tõttu õnnestus saksa pommituslennuväele tekitada olulist kahju. Lennukeid ekspluateeriti vägagi intensiivselt, nii sooritasid 30. ja 31. augusti öödel lennukid kuni kolm väljalendu.

Neil öistel lendudel oli väike lennukiirus TB-3 koguni kasulik. Saksa õhutõrje ei osanud arvestada niivõrd väikese lennukiirusega ning tulistas pidevalt liiga ette. Öistel hävituslennukeil oli suure lennukiiruste vahe tõttu raske täpselt märki tabada, samas võimaldas väike kiirus TB-3 meeskondadel pommide heitmisel paremini sihtida ning ka sihtmärki tabada. Lisaks tuli kasuks ka lennuki "vanaaegne" konstruktsioon. Kuna kandvaks ei olnud mitte kere, vaid sisemine torudest ja taladest raam, siis talus TB-3 üllatavalt hästi tabamusi. Kere võis mürsukildudest või kuuliaukudest kasvõi sõelaks lastud olla, kuna aga kandevkonstruktsioonid oluliselt viga ei olnud saanud, siis suutis lennuk edasi lennata. Harv ei olnud ka juhus, kus suurekaliibriline õhutõrjemürsk oli lennukist läbi lennanud. Kuna ta aga ühtegi tala ei purustanud ega plahvatanud, siis võis meeskond kodulennuväljal uhkustada järjekordse pääsemisega.

Sõja esimesel poolel aitas polkude väikestele kaotustele kaasa ka see fakt, et tol ajal oli sakslastel väga vähe öiseid hävituslennukeid. Kuigi TB-3 mootorite väljalasketorudel ei olnud leegipüüdjaid ning lennukid seetõttu öises taevas kaugele nähtavad, ei kohanud näiteks 14. TBAPi lendurid oma öistel lendudel mitte ühtegi vastase öist hävituslennukit. Teistel polkudel vedas selles suhtes vähem, kuid selgus, et TB-3 kaitserelvastus on öiseks kasutamiseks täiesti piisav. Pimedas öötaevas lennukihiiglaselt sinu suunas tulevad leekkuulide trassid olid piisavaks argumendiks, et tuli avada selliselt kauguselt, kus täpne tabamus oleks olnud vaid õnnelik juhus.

Ning seetõttu moodustasidki TB-3d sõja esimeste päevade järel suhteliselt suure osa pommituslennuväest. Nii oli näiteks 25. septembril 1941 Läänerinde õhujõudude käsutuses 25 TB-3 lennukit, mis moodustas koguni 40% tol hetkel rinde käsutuses olnud pommituslennukeist. Need arvud näitavad siiski pigem seda, kuivõrd suuri kaotusi kandsid teised pommituslennuväe üksused.

Kuid aja jooksul kandsid ka TB-3 varustatud üksused piisavalt suuri kaotusi ning kuna uusi lennukeid enam juurde ei toodetud, siis oli 22. detsembriks 1941 rindele jäänud vaid 84 seda tüüpi lennukit. Rindele hakati täienduseks saatma lennukoolides juba küllalt trööbatud vanemaid TB-3 mudeleid (M-17B ja M-17F mootoritega). Nii formeeriti Tšeljabinski lennukoolis 1941. a. oktoobris üksik TB-3 relvastatud eskadrill kapten V P Zaitsevi juhtimisel ning novembris saadeti see Läänerindele.

Rindel üritati TB-3 võimalusi mööda ajakohastada, peamiselt kaasaegsete seadmete ja relvastuse lisamisega. Paigaldati lisakuulipildujaid lennuki külgedele ning kõhu alla. Kõhualust luugikuulipildujat kasutati madalrünnakute korral vastase prožektorite «kustutamiseks». Vanematel lennukeil asendati lahtised Tur-5 turellid ŠKAS kuulipildujaile mõeldud kinniste MV-3 vastu välja. Üksikud lennukid said ka UBT kuulipildujaile mõeldud UTK-1 turellid. Vahetati raadioseadmeid, lennukeile paigaldati raadiopoolkompasse RPK-2B ja RPK-10. Anti ka käsk kõigile TB-3 lennukeil öise kollimaatorsihiku NKPB-3 paigaldamiseks, kuid kui paljudele need tegelikult jõuti paigaldada - pole teada.

53. ja 62. kaugtegevus pommituslennuväe diviisi TB-3'd osalesid Stalingradi kaitselahinguis. Tegevust alustati Doni ülepääsude pommitamisega.

Veel aasta hiljem andsid TB-3'd oma panuse ka võitu Kurski kaarel. Seal sooritas kangelasteo 7. kaardiväe lennuväepolgu leitnant V Bezbokovi meeskond. Ta maandus oma lennukil öösel vastase tagalas maisipõllul, et võtta sealt kaasa langevarjudega välja hüpanud teise lennuki meeskond.

järg (Transportlennukina sõjas)

Statistika 25.9.2018 04:51:26
Online: 10
WebShark 2004 - 2018
Pistik | LondonTown | BMW M3 | SuseLinux | Uusveeb | FirefoxInfo | SkateMag.ee | Spordihai.ee
Emol | Emol Planet | Ex/treme | Vormel-1 | Ralli | Jalgpall | Tihend | Silver | Sünnipäeva luuletused Sporditurg.ee | WordPressi kodulehe tegemine | BZB Cabin and sauna